Veigela varajane

Varane veigela - Weigela praecox – laiuv, tiheda lehestikuga kuni 2 m kõrgune põõsas, mis väärib esikohta aialemmikute seas. Juunis-juulis on ta üleni täis erksaid vaarikapunaseid-violetseid õisi. Kuid ka peale õitsemist ei kaota oma dekoratiivsust – mahlakas-roheline lehestik säilib kuni septembrini. Veigelarühmad sobivad hästi kokku püsililledega: hostade, astilbede, sõnajalgadega. Väga kaunis ka elavtaraks.
Agrotehnika.
Paljundatakse seemnetest. Seemned külvatakse kevadel ilma eelneva töötlemiseta. Kodus võib külvata lillepotti, kattes selle kile või klaasiga. Tõusmed ilmuvad ühtlaselt. Pärast 2-pärislehepaari ilmumist pikeerida. Kastid taimekestega viia kevadel aeda ja panna mõne hõredavõralise puu alla. 2-aastane istik on umbes 40-50 cm kõrge.
Istutus: põõsaste vahekaugus vähemalt 1,5-2 m, parim 2,5-3 m. Istutusaugu sügavus 50-60 cm, juurekael maapinnaga tasa. Istutusaugu suurus 50x50 cm. Istutada kevadel 3-aastaseid istikuid.
Hooldus: vajab rikkalikku kastmist, mulla suhtes vähenõudlik, talub hästi ümberistutust. Areneb paremini avatud päikselises kohas. Tagasilõikuseks sobivam aeg on kohe peale õitsemist. Peale lehtede langemist painutatakse põõsad maad ligi. Lumeta talvel vajab katmist.
Nimetus: Saksa professori Weigeli (1748-1831) auks.
Varajane veigela kasvab üksikuna või väiksema grupina kivistel mäenõlvadel ja küngastel, Hiinas, Põhja Koreas.
Laiuv, tihedalehine põõsas kuni 2 m kõrgune. Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on piklik ovaalsed, teravad või teravdunud otstega, kuni 7 cm pikkused, saagjas-hambulise servaga ja mõlemalt poolt karvased (eriti tihedalt allküljes rootsu lähedal). Kevadel ja suvel ererohelised, sügisel ooker-kollased. Õied 1-3 tükki rippuvas õisikus, ereroosad, kohevad. Viljad karbikesed, kuni 2,5 cm pikad. Seemned valmivad septembri lõpus, oktoobri alguses. Massiline letede langemine algab oktoobri lõpus.
3-6 aastase taime kõrgus kuni 3,0 m, võra diameeter kuni 210 cm. Kasvukiirus on suur. Õitseb järjest 30-40 päeva. Viljuv 6 aastasena, viljad valmivad umbes 27 päeva. 
Middendorfi veigelast erineb lehted kuju ja õite värvi poolest. Eesti tingimustes on dekoratiivsem just selle liigi esindajad, tänu rikkalikule ja kauakestvale õitsemisele, originaalsele vormile, helelillakas-punastele õitele. Karmidel talvedel võib hukkuda, vajab talvekatet. Pinnase suhtes vähenõudlik, talub hästi ümberistutamist. Paremini kasvab avatud päikeselises kohas. Istutatakse üksikuna või hõreda grupina. Väga ilus vabakujulise hekina, pole üldse kapriisne. Tänu rikkalikule ja pikale õitsemisele, lihtsale hooldusele ja vastupidavusele võib veigelat pidada haljastuses üheks kõige ilusamaks ja perspektiivsemaks põõsaks.
Õitsemisaeg.
Kõik veigela liigid õitsevad pikalt. Enamuses õitsevad nad kevade lõpus, suve algul. Sooja ja kuiva sügisega võivad nad ka teistkordselt õitseda. 
Varajasel veigelal on ka mitu aedvormi: „Purpurea” - purpurpunaste, peaaegu pruunide lehtedega, mis õitsemisajal moodustavad efektse kontrasti ere-roosade õitega; „Variegata” - ere-kollaste leheäärisega ; õied ja lehed on väiksemad, kui eelmisel liigil; „Alba” - valgete õitega sort, mille õied muutuvad äraõitsenult roosakaks. 

Middendorffi veigela - (Weigela Middendorffiana) – korrapärane kerakujuline põõsas kõrgusega kuni 1,5 m. lehed suured, ere-rohelised, karvased mõlemalt poolt. Suured kollased, oranþide täppidega õied on varrel kas üksikult või koondunud õisikusse. Õitseb järjest 25-30 päeva. Õitseb mais, mistõttu kahjustavad teda sageli öökülmad. Eelistab niiskeid turbamuldi ja päikeselist kasvukohta. Talveks vajab kerget katet. 

Värdveigela - (Weigela x hybrida) - ühendab endas mitut hübriidvormi, mis on saadud soojanõudlike veigelate ristamisel (rohkeõieline, korea ja sire veigela). Seepärast on osa neist soovitatud ainult lõunapoolsetesse piirkondadesse. Kultuuris on populaarsemad sordid: «Candida»- valged suured õied, põõsas kuni 2 m, lehed helerohelised; «Eva Rathke»-hele-karmiinpunased õied, põõsa kõrgus kuni  2 m, õitsemine korduv, aeglaselt kasvav «Gustave Mallet» - suurte karmiinpunaste ja valge äärega õitega. On ka kirjulehelised aedvormid: «Sieboldii Argenteo-marginata» - lehed valge äärisega, õied roosad; «Kosteriana Variegata» - madalakasvuline, kollase äärisega lehtedega, õied roosad; «Nana Variegata» - kääbusvorm valgekirjude lehtedega, õied kreemid.
Meie soovitused : sordi valikul pöörata tähelepanu liigilisele kuuluvusele. Etiketil on tavaliselt ka liigi ladinakeelne nimetus. See annab teile informatsiooni ka taime talvekindlusest. Kui liik on antud piirkonnas külmakindel, siis ka teie valitud sort on teatud piirides ja suure tõenäosusega külmakindel.
Taim on pikaealine ja säilitab oma kuju pea 50 ja rohkemaks aastaks. Aastast aastasse rõõmustab ta teid rikkaliku õitsemisega. Praktiliselt kõik veigela liigid eelistavad kobedat, hea drenaažiga, viljakat mulda. Erandiks on Middendorffi veigela, kes eelistab turbamulda.
Ümberistutus
Kõik liigid taluvad ümberistutust hästi. Sobivam on teha seda kevadel enne pungade puhkemist. Istutusauku (0,5x0,5 m) pannakse segu liivast, kõdusõnnikust ja mättamullast vahekorras 2:1:2. siia lisatakse ka 20-30 g kompleksväetisi. Taim pannakse kohale nii, et juurekael oleks mullaga tasa. Peale istutamist rikkalikult kasta ja seejärel multðida.
Kevadel…
Järgmise aasta varakevadel külvata juba lumele 100-150 g täisväetist, mis koos lumesulaveega imbub pinnasesse. Talveks on soovitav laiuvad põõsad siduda kokku, et lumeraskuse all oksad ei murduks. 
Võra alla kuhjake veidi kuivi lehti või katke kuuseokstega. Kahjustatud või külmunud oksad lõigatakse kohe pärast õitsemist välja.

Eng.: Early Weigela. Suom.: Kevätkotakuusama. Sven.: Vårprakttry.